Negatiivsed elektrihinnad: kui tootjad maksavad sulle energia tarbimise eest
Päikeselistel ja tuulistel päevadel langevad elektrihinnad Euroopas mõnikord alla nulli. Siin on selgitus, miks see juhtub, kes sellest võidab ja mida see tähendab energiapöördele.
Mis on negatiivsed elektrihinnad?
Negatiivsed elektrihinnad tähendavad täpselt seda, mida nad näivad tähendavat: elektritootjad maksavad selle eest, et nad saaksid elektrit võrku anda, selle asemel, et sellest tulu saada. Hind -50 EUR/MWh tähendab, et tootja maksab iga toodetud megavatt-tunni eest 50 EUR.\n\nSee ei ole teoreetiline kontseptsioon – see juhtub regulaarselt. Ainuüksi Saksamaal oli 2023. aastal üle 300 tunni negatiivseid hulgihindu ja trend on tõusev. 2024. aastal ületas see arv 450 tundi. 20. aprillil 2024 (ülestõusmispühapäev) olid Saksamaa hulgihinnad negatiivsed 12 tundi järjest, ulatudes kuni -87 EUR/MWh.
Miks see juhtub?
Elektril on ainulaadne omadus: seda ei saa (veel) majanduslikult suures mahus salvestada. Pakkumine peab iga sekund reaalajas nõudlusega kokku langema. Kui pakkumine ületab nõudluse, hinnad langevad – ja võivad muutuda negatiivseks.\n\nPeamine mootor on taastuvenergia. Päikesepaneelid toodavad enim elektrit keskpäeva paiku ja tuulegeneraatorid toodavad siis, kui puhub tuul – sõltumata sellest, kas keegi seda parasjagu vajab. Päikeselistel kevadnädalavahetustel (madal tööstuslik nõudlus + kõrge päikesetoodang) ületab pakkumine nõudluse massiivselt.\n\nKuid miks tavalised elektrijaamad lihtsalt välja ei lülitu? Kahel põhjusel:\n\n1) Tuumajaamad ei saa kiiresti võimsust vähendada – see võtab päevi. Nad eelistavad mõneks tunniks leppida negatiivsete hindadega kui läbida kulukat seiskamis- ja taaskäivitustsüklit.\n\n2) Mõned taastuvenergia tootjad saavad garanteeritud sisseostutariife ja neile makstakse turuhinnast sõltumata, mistõttu neil puudub stiimul tootmine peatada.\n\nHuvitav fakt: madalaim Saksamaal kunagi registreeritud elektrihind oli -500 EUR/MWh 2023. aasta esimesel jõulupühal. Sellise hinnaga oleks 1 MW tarbivale tehasele makstud 500 EUR tunnis ainuüksi töös olemise eest.
Kes saab negatiivsetest hindadest kasu?
Enamikule kindla hinnaga lepinguga tarbijatele ei tähenda negatiivsed hulgihinnad midagi – nende tariif jääb samaks. Kuid võitjaid on:\n\n- Dünaamilise tariifi kliendid: Saksamaal pakuvad sellised teenusepakkujad nagu Tibber ja aWATTar tariife, mis järgivad tunnipõhist hulgihinda. Kui hinnad muutuvad negatiivseks, makstakse neile klientidele sisuliselt elektri tarbimise eest – nõudepesumasina käivitamine, elektriauto laadimine või vee soojendamine ei maksa midagi (või isegi teenib raha).\n\n- Suured tööstustarbijad: Paindliku tootmisega ettevõtted saavad energiamahukad protsessid nihutada negatiivsete hindade tundidesse, muutes oma elektrikulu tuluallikaks.\n\n- Akusalvestuse operaatorid: Ostavad odavalt (või saavad raha laadimise eest), müüvad siis, kui hinnad tõusevad. Kasvav võrgumastaabis akude arv on osaliselt loodud just sellise hinnamustri ärakasutamiseks.\n\n- Naaberriigid: Kui Saksamaal on elektri ülejääk, voolab see negatiivsete hindadega naaberriikidesse – subsideerides sisuliselt nende tarbijaid.
Mida see tähendab energiapöördele
Negatiivsed hinnad on nii edulugu kui ka hoiatusmärk:\n\nHea uudis: need tõestavad, et taastuvenergia saab (ja toodab) tohutuid elektrikoguseid. Võimsus on olemas.\n\nProbleem: võrk ja turukorraldus ei ole sellega sammu pidanud. Peamised väljakutsed:\n\n- Salvestus: Euroopa vajab palju rohkem akusid ja pumpelektrijaamade salvestust, et neelata ülejääk ja vabastada see tipptundidel.\n- Võrgu paindlikkus: Suurem nõudluse paindlikkus (nutikas elektriautode laadimine, soojapumbad koos soojussalvestusega) võiks liigse pakkumise endasse võtta.\n- Turureform: EL arutab reforme, et taastuvenergiat paremini integreerida, sealhulgas hinnavaheleppeid, mis vähendaksid negatiivsete hindade mõju tootjatele.\n- Ühendused: Paremad piiriülesed ühendused võiksid jaotada elektri ülejäägi sinna, kus seda vajatakse.\n\nKuna taastuvenergia võimsus kasvab jätkuvalt – EL seab sihiks 42,5 % taastuvenergia osakaalu aastaks 2030 –, muutuvad negatiivsed hinnad üha sagedasemaks. Küsimus pole selles, kas neid esineb, vaid selles, kas Euroopa suudab üles ehitada infrastruktuuri, mis muudaks need kasulikuks, mitte raiskavaks.